Meelis Tomson

Olen Meelis. Ja kuigi ma ei ole alati seda valjusti öelnud, siis tõde on lihtne: ma näen rohkem kui palja silmaga näha.

Lapsepõlves oli see kõik väga loomulik – ma tajusin asju, mida teised ei näinud, kuulsin vaikuses sõnumeid ja sain „lihtsalt teada“ asju, mida ma ei oleks pidanud teadma. Nägin lahkunuid. Tajusin energiaid. Mõistsin, kui keegi valetab või kui kellegi sees on valus. Aga nagu paljud lapsed, õppisin kiiresti, et mitte kõik ei mõista ega toeta seda teistsugusust. Nii panin ma oma „nägemise“ vaka alla. Justkui lukustasin selle ukse enda sees, mille kaudu info tuli – et sobituda, et olla „normaalne“, et mitte olla „see imelik“.

Aastate jooksul aga koputas see uks järjest tugevamalt. Tõed ja teadmised tulid ikka ja jälle läbi – uni, vaikus, juhuslikud hetked… Inimesed hakkasid küsima nõu. Sõbrad, tuttavad, siis juba nende sõbrad. Ja iga kord, kui ma end avasin, sain kinnitust: see ongi minu tee. See ei ole fantaasia ega juhus, vaid osa minust.

Täna olen ma valmis seda poolt endast päriselt jagama. Mitte ainult lähedastega, vaid ka nendega, kes tunnevad, et vajavad selgust, rahu või kontakti oma lahkunud lähedastega. Olen valmis aitama neid, kes on ristteel, segaduses, haavatud või lihtsalt uudishimulikud oma elu sügavama tähenduse osas.

Minu töö ei ole „müstika müümine“. Ma ei tee show’d. Ma ei tee lubadusi, mida ei saa pidada. Aga ma kuulan. Ma tajun. Ma olen kanal, mille kaudu tulevad sõnumid, mida vahel ise ka lõpuni ei mõista – aga mis leiavad tee just sinna, kus neid vaja on.